Mis on vahet pärimislepingul ja testamendil või kas üldse on?

25.04.2014 08:58

Kehtiva pärimisseaduse (PärS) kohaselt on pärimine võimalik seaduse, pärimislepingu kui ka pärandaja viimse tahte ehk testamendi alusel. Käesoleva artikli raames leiavad pärimise alustena käsitlust pärimisleping ja testament. Kummal neist kahest alusest oleks pärandajal mõistlikum ja kergem oma vara pärandada pärijatele või kas neil pärimise alustel on üldse mingit märkimisväärset vahetegu, see selgub alljärgnevas.

 

Pärimislepingu ning testamendi mõistete definitsioonid tulenevad PärS § 95 lõikest 1 ja § 19 lõikest 1. Pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku[1], sihtkäsundi[2] või sihtmäärangu[3], samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Järelikult on pärimisleping nagu ka nimi ütleb kahe poole vaheline kokkulepe, millega antakse ühelt isikult üle, kas terve pärandvara koosseis või üksnes osa sellest.[4] Pärimislepingut on praktiline kasutada järgmises elulises olukorras: pärandajale kuulub kinnistu, kus ta soovib oma elupäevad lõpuni veeta ja saada ülalpidamist pärijalt, vastavaid tingimusi täites peale pärandaja surma saab kinnistu omanikuks pärimislepingu alusel pärija. Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Seega on õiguslikult olemuselt mõlemal juhul tegemist tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 mõttes, ainsa erisusega, et ühel juhul on tegemist mitmepoolse teisel juhul ühepoolse tehinguga. Mis on sellise asjaolu eripäraks ja kuidas see õiguslikult mõjutab ühe või teise pärimise aluse rakendamist? Õiguslikult seisneb vahetegemine selles, et testamendi korral piisab kehtivate õiguslike tagajärgede saavutamiseks üksnes pärandaja enda tahteavaldusest, mille ta testamenti kirja paneb.  Selleks, et pärimisleping oleks kehtiv ja tooks endaga kaasa õiguslikud tagajärjed, on aga tarvis kahe isiku tahteavaldust: ühelt poolt pärandaja ja teiselt poolt pärija. Seetõttu on pärandajal testamendi kaudu kergem avaldada oma tahet pärandvara saatuse suhtes, kuna tema üksi otsustab kes, mida, kunas pärib ning tema viimne tahe ei sõltu pärija tahtest, nii nagu see sõltub pärimislepingu korral.

 

Pärimislepingu ja testamendi üks olulisemaid erinevusi on nende muutmise kord. PärS § 95 lõikest 3 tuleneb, et pärimislepingut saab muuta pärandaja isiklikult kokkuleppe sõlmimise teel. Seega on vaja pärimislepingu muutmiseks kahe isiku nõusolekut (pärandaja ja pärija), et muudatused oleksid kehtivad. Testamendi muutmiseks piisab aga üksnes testaatori enda tahteavaldusest. Seega kui testaator teeb uue testamendi, muudab ta sellega eelmise testamendi tühiseks (PärS § 88 lõige 1) ning uus testament muutub kehtivaks.

 

Artikli lugeja jaoks on kindlasti oluline asjaolu, kuidas või kus tuleb vastav dokument vormistada? PärS § 100 järgi sõlmitakse pärimisleping notariaalselt tõestatud vormis. Notariaalselt tõestatud vorm tuleneb tõestamisseadusest (TõS) ja tähendab järgmist sündmuste käiku: 1) pärandaja ja pärija lähevad notari juurde 2) mõlemad avaldavad notarile oma tahteavaldused 3) notar kirjutab tahteavaldused notariaalakti 4) notar loeb teksti ette 5) pooled peavad teksti heaks kiitma 6) kõik kolm (pärandaja, pärija, notar) allkirjastavad teksti omakäeliselt. PärS §-st 20 tuleneb testamendi vorm, milleks on kas notariaalne või kodune vorm. Notariaalne vorm tähendab seda, et testament tuleb vormistada notari kaudu ning kodune vorm, et selle vormistab omakäeliselt testaator ise. Kodused testamendid leiavad pikemat käsitlust järgmises artiklis.

 

Kokkuvõtvalt selgub, et õigusliku olemuse ja vormi poolest pärimisleping ja testament üksteisest palju ei erine. Küll on aga testamendi puhul mitmeid variatsioone, millede vahel saab pärandaja valida. Samuti on testament n.ö lolli kindlam, kuna selle kehtiva õigusliku tagajärje saavutamiseks on vajalik üksnes pärandaja enda tahteavaldus. Seetõttu leiab artikli autor, et isikul, kellel on soov koostada dokument määramaks oma surma järgselt vara saatus, tasuks valida testament, kuna selle vormistamine on lihtne, aega ja kulu säästev.

 

 

 

 

Teet Lehiste

Jurist



[1]PärS § 56 lõike 1 kohaselt loetakse annakuks testaatori poolt määratud varalist hüvet, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks. Näiteks võib annakuks olla asi, õigus, nõue, rahasumma või muu üleantav varaline hüve.

[2]PärS § 73 lõike 1 järgi on sihtkäsundiks testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Näiteks testaatori hauaplatsi hooldamise kohustus.

[3] PärS § 76 lõike 1 kohaselt on sihtmäärang testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus kohustab pärijat või annakusaajat kasutama pärandvara või annakut kindlal sihtotstarbel. Näiteks loomade varjupaiga rahastamine pärandvarast.

[4]Lepingu enda mõiste tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lõikest 1, mille kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.


Facebook LinkedIn Skype