Raieõiguse võõrandamise leping annab õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Riigikohus on selgitanud, et selline leping vastab oma olemuselt rendilepingule (RKTKo 3-2-1-51-11 p 16). Võlaõigusseaduse kohaselt kohustub omanik rendilepinguga andma oma maatüki teisele isikule ehk rentnikule kasutada, võimaldades rentnikul ühtlasi saada selle maatüki kasutamise saamisest tulenevat tulu ehk vilja. Rentnik kohustub vastusooritusena selle eest maksma tasu.
Üldjuhul on raieõiguse võõrandamise lepingud tähtajalised, kus müüja (tavapäraselt omanik) võimaldab ostjal (tavapäraselt metsa ülestöötav ettevõte) kokkulepitud territooriumil, ulatuses ning aja jooksul teostada raietöid, andes selleks ostjale üle kinnisasja valdus ning õigus viibida ja töötada vastaval metsaeraldisel.
Praktikas võib tõusetuda küsimus, et millised on tagajärjed, kui ostja raieõiguse võõrandamise lepingus märgitud tähtaja jooksul raietöid ei teostanud ning on ühtlasi sellest sootuks loobunud. Esialgu võibki jääda mulje, et kui pooled seda küsimust lepingus reguleerinud ei ole või ostja seisukohalt leping metsa ülestöötamist kohustavat klauslit ei sisalda, siis võib ostja metsaeraldise ülestöötamise vastu huvi kaotades oodata rendilepingu lõppemist, ilma et sellel oleks mõni oluline tagajärg. Päris nii lihtne see siiski ei ole.
Poolte huviks lepingu sõlmimisel saab eksimatult pidada metsaeraldisel paikneva kasvava metsa omandiõiguse vahetust tasu eest. Tasu suurus raieõiguse võõrandamisel on seotud puidu väärtusega. Siiski vähe pööratakse tähelepanu sellele, et tasu sisaldab ka muid komponente, mis on rahaliselt hinnatav ning võib olla hüvitatav ka siis, kui ostja raieõigust tähtajaliselt ei teosta. Raieõiguse võõrandamise lepingu raames, lisaks metsale, võõrandatakse ühtlasi ka tegelikult iseseisvat õigust metsa ülestöötamiseks. See peaks eelduslikult tagama ka selle, et keegi teine ei asuks konkreetsel metsaeraldisel toimetama.
Kohtupraktikas on raieõiguse kasutamata jätmisega seotud küsimust käsitletud ning jõutud järeldusele, et iseenesest ostja poolt õiguse kasutamata jätmine ei välista siiski osalist tasu maksmist müüjale. Näiteks leiti kaasuses, mis läbis Riigikohtu ning sai lõpplahenduse Ringkonnakohtus, et poolte huve arvestades võis mõistlikult eeldada, et osa tasust moodustas tasu raieõiguse kui eraldiseisva õiguse eest. Seega oleks lepingu sõlminud pooltega sarnased mõistlikud isikud samadel asjaoludel saanud pidada mõistlikuks tasu suuruseks 20% kogu oletatavast metsa ülestöötamisest saadavast tasust, mis antud kaasuses oli suurusjärgus 4 000 eurot. Kohus mõistis sellise tasu ostjalt välja, kes nõudis müüjalt ettemaksu tagastamist, mis oli poole võõrandamise hinna ulatuses juba tasutud.
Seejuures ei ole välistatud müüja poolt esitada ostjale kahju või hinnavahe hüvitamise nõue, kui raieõigust ei õnnestu kokkulepitud tingimustel teostada. Oluline on silmas pidada, et müüja huviks on metsamaterjali omandiõiguse vahetusest kokkulepitud tingimustel saada tasu. Raieõiguse kui eraldiseisva õiguse võõrandamise klausel lepingus võiks tagada selle, et ostja oleks juba algusest peale teadlikult motiveeritud metsatööde tegemiseks ega arvestaks sellega kui mööduva võimalusega. On vajalik toonitada, et selliste vaidluste tekkimisel ei saa toodud kohtukaasuse näitel analoogiat kohaldada vaid lõplik lahendus sõltub siiski pooltevahelisest lepingust endast ning lepingupoolte enda käitumise ja tahte tõlgendamisest. Seetõttu vajab iga vaidlus eraldi analüüsi ning konkreetset võlasuhet arvesse võtva spetsiifika eristamist.
Advokaadibüroo HETA spetsialiseerub kinnisasjadega seotud küsimustele, seal hulgas ka raieõiguse võõrandamist puudutavate lepinguliste riskide analüüsimisele ning vaidluste lahendamisele.
Kui teised näevad probleeme, näeme meie võimalusi.
Gert-Omar Tamuri
Jurist
