Menetluskuludest tsiviilasjas

29.03.2021 10:27

Nõustu, sest kohtukäimine on kallis.”

William Camden (1551-1623)

 

Oma õiguste eest seismisel ei mõtle inimesed enne kohtusse pöördumist kõikidele aspektidele, millele mõtleb õigusteadmistega inimene. Üks selline kohtumenetlusega kaasnevatest tahkudest, millega advokaat kohtusse pöördumisel arvestab, on menetluskulude võimalik jaotus.

Levinud on tsiviilasjade puhul arusaam, et reegel on igal juhul „kaotaja maksab“. Tegelikkuses ei ole „võit-kaotus“ menetluskulude puhul alati vahetus seoses sellega, kas kohus lahendas asja selliselt, nagu kohtusse pöörduja soovis või mitte. Arvestades aga kohtumenetluse keerukust, võivad menetluskulud küündida tuhandetesse, mis tähendab seda, et sõltuvalt vaidluse liigist võivad need jääda siiski kohtusse pöörduja enda kanda ka soovitud tulemuse saavutamise korral.

Positiivne lahend võib anda inimesele küll sisemise rahulolu lisaks saavutatud eesmärgile saada soovitu, kuid eeltoodut arvestades ilmselt ei rõõmusta menetlusosaline lahendi üle, kui peab temale õiglase lahenduse eest tasuma veel suuri summasid, mis talle hüvitatud ei saa.

Seetõttu on mõistlik leida lahendus väljaspool kohtumenetlust. Mõistlik on seejuures konsulteerida õigusteadmistega isikuga, kes kohtuvaidlustega tegeleb, selleks, et seada endale realistlikumad ootused ning teada oma võimalusi/riske võimaliku kohtumenetluse korral. Kahtlemata on olukordi, kus teise poole vastasseis on niivõrd raudne, et kohtusse pöördumine lahenduse leidmiseks on ainuke tee. Sellisel juhul pole ka kohtuvälistele läbirääkimistesse mõtet raha ja aega panustada. Kuid on olukordi, kus tasub siiski pidada kohtuväliseid läbirääkimisi selleks, et saada kiirem lahendus, sh väiksemate kuludega.

Üldistatult võib menetluskulude jaotuse kokku võtta järgmiselt:

1.      Kui hagiliste asjade puhul on üldreegel see, et kõik kulud kannab pool, kes kaotas, siis sellel nö üldreeglil on erireeglid. Näiteks võib kohus kaalutusõiguse alusel jätta kulud osaliselt/täielikult poolte endi kanda, kui võitja poole kulude väljamõistmine oleks kaotajalt äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

2.      Täiendavalt näeb seadus ette erireeglid hagi osalise rahuldamise kohta.

3.      On vaidlusliike, kus menetluskulude jaotuse üldreegel on see, et kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. Näiteks on selliseks liigiks ühisvara jagamise vaidlused. Kuigi seadus selliselt otseselt ei sõnasta, on Riigikohus asunud ka kaasomandi lõpetamise vaidlustes seisukohale, et kui kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4.      Hagita asjade üldreegel on see, et kulud kannab isik, kelle huvides lahend tehakse. Näitena hagita asjast võib tuua igapäevaelus lapsega suhtlemiskorra määramise vaidlused, kus eelduslikult kannab kumbki huvitatud isik ehk lapsevanem oma kulud ise. Ka siin võib kohus ebaõigluse kaalutlustel üldreeglist kõrvale kalduda.

Mõisted „ebaõiglane” ja „ebamõistlik” on määratlemata õigusmõisted, mida saab sisustada vastavalt olukorrale enda sisemise tunde järgi. Seetõttu ei pruugi menetluskulude jaotus kohtumenetluses olla alati ka täpselt prognoositav. Sellepärast on kokkuvõtvalt alati pigem mõistlik panustada kohtueelsetele läbirääkimistele, kui on usku, et see võib kanda vilja ja viia soovitud tulemuseni. Ka on mõistlik läbirääkimiste käigus teha teinekord järeleandmisi selleks, et vältida kohtuteed, mis lõpptulemina võib viia soovitule sarnasele lahendusele, kuid millega kaasnevad tuhandetesse ulatuvad kohtukulud. Enne, kui otsustada, tasub pidada nõu õigusteadmisi omava isikuga, soovituslikult advokaadiga, kelle igapäevatööks on mh kohtuvaidlused.

 

Meeli Rondel

Advokaat


Facebook LinkedIn Skype