Minu töökäigus on tulnud ilmsiks üks põhimõtteline probleem, mille lahendamine aitab efektiivsemalt tagada isikute põhiõiguste kaitse ning säästab riigi ressursse (vangistuse korraldamisel). Parim viis probleemi lahendamiseks on kindlasti seaduse täiendamine, kuid minu hinnangul on probleemi võimalik kiiresti ja tõhusalt lahendada riigivõimu hoiakute kujundamise kaudu. Seaduslikul tasandil võib olla küll mõningast ebaselgust, kuid ei ole seaduslike takistusi kohelda isikuid nende põhiõigusi enam väärtustavalt.

Probleemi olemus

Kui kohus on teinud kohtumääruse süüdistatava ennetähtaegse vabastamise kohta, siis hoitakse kõiki süüdistatavaid ilma objektiivse põhjuseta veel 15 päeva vangistuses. Selline praktika on aastate pikku välja kujunenud ning keegi ei ole mõelnud selliselt, et süüdistatav võiks vabaneda ennetähtaegse vabastamise kohtumääruse tegemise järgselt viivituseta, näiteks kohtumääruse tegemisele järgneval päeval.

Kogu probleemi olemus on selles, et kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) ei sätesta sõnaselgelt, milline on kaebeõigusest loobumise õiguslik tagajärg. Kuigi KrMS § 315 käsitleb loobumise õigust üldisemalt (ütleb, et kaebuse esitamise õigusest võib loobuda), kuid ei määratle sõnaselgelt, millised on kaebeõigusest loobumise tagajärjed.

Näide elust enesest

Küsimus on tõusetunud ennetähtaegse vabastamise kohtumääruse jõustumise ja seega süüdistava vabastamise päeva kontekstis. Olen kaitsjaks süüdistatavale, kelle ennetähtaegse vabastamise kohta tegi kohus kohtumääruse. Kohtumääruse kohaselt kuulub süüdistatav vabastamisele määruse jõustumisel. Seega on päevakorral küsimus sellest, kas kohtumenetluse pooled saavad määruse jõustumist kiirendada sellega, et teatavad kohtule kaebeõigusest loobumisest. Süüdistatav ja kaitsja on kohtule kirjalikult kaebeõigusest loobumisest teatanud juba kohtumääruse tegemisele järgneval päeval. Abiprokurör on kaitsjale kinnitanud, et ta määrust vaidlustada ei soovi (kohus lahendas asja nii, nagu prokuratuur soovis) ning on valmis kohtule kaebeõigusest loobumisest ametlikult teatama, kuid seda vaid eeldusel, et kohtunik peab määruse jõustumist ja süüdistatava vabastamist (enne 15. päevase kaebetähtaja möödumist) võimalikuks. Kohus seda võimalikuks ei ole pidanud.

Minu seisukoht

Nii nagu kõigi kohtulahendite puhul, kehtib ka ennetähtaegse vabastamise kohtumääruse kohta põhimõte, et kohtumäärus jõustub siis, kui selle peale ei saa kaebust esitada (KrMS § 408 lg 1). Seadustik ei sätesta sõnaselgelt kaebeõigusest loobumist apellatsiooni läbi vaatamata jätmise alusena, kuid Riigikohus on rohkem kui ühes kohtulahendis selgitanud, et mõiste „apellatsiooni­õigusest loobumine” tähendab seda, et isik kaotab õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada.

Kaebeõigusest loobumise eesmärgiks on praeguses olukorras see, et kui mitte ükski isik (kellel on selleks õigus) määruskaebust esitada ei soovi, siis on põhjendamatu hoida süüdistatavat veel 15 päeva vangistuses. Kuna vangistus on oma olemuselt isiku põhiõiguse ulatuslik piiramine, siis peaks selleks olema mingi objektiivne põhjus. Kui keegi kaebust esitada ei soovi, siis minu hinnangul isiku vabaduse jätkuvaks piiramiseks tegelikult põhjust ei ole, sest kohus on otsustanud isiku ennetähtaegselt vabastada.

Selleks, et olukord muutuks ja isikute põhiõiguste põhjendamatu piiramine lõppeks, tuleb minu hinnangul muuta kriminaalmenetluse seadustiku selliselt, et kaebeõigusest loobumine ja selle õiguslikud tagajärjed oleksid seaduses ühemõtteliselt kirjas.

Kuid, kas on võimalik olukorda veelgi kiiremini lahendada ja senist praktikat muuta sellega, et asjaomased isikud (eelkõige kohtunik ja prokurör) võtavad põhimõttelise hoiaku väärtustada isikute põhiõigusi uuel tasemel?

Ahti Kuuseväli

Vandeadvokaat