Üheks Eesti julgeolekupoliitikat oluliselt toetavaks valdkonnaks on õigussüsteemi ja õiguskaitseorganite ettevalmistamine tegevuseks võimalikes kriisiolukordades. Selline valmisolek ei ole ainult meie riigisisene enesekaitse küsimus, vaid ka kaasaegsest rahvusvahelisest humanitaar- ja militaarõigusest tulenev riigi otsene kohustus. Täna on meil rahuaeg ja üldise kaitsevalmiduse raames on vaja teha kõik vajalik ja võimalik, et ennetada riigi julgeolekule suuremate ohtude tekkimise võimalust ning nende tekkimisel rakendada kogu laiapindse riigikaitse võimalusi nende likvideerimiseks. Leian, et käesoleval hetkel ei ole Eestis vastav valmisolek saavutatud kohtute ja nendega seotud õiguskaitseorganite, s. h. sõjaväe politsei, prokuratuur, advokatuur efektiivseks tegevuseks eriti sõjaseisukorra, aga ka muude seaduses sätestatud kaitseväe tegevust eeldavate eriolukordade ajal, ja see küsimus vajab oluliselt rohkem tähelepanu ja täpsemat ning asjakohast õiguslikku reguleerimist. Riigikaitseseaduse § 8 lg 1 sätestab: „Selleks, et tagada riigi valmisolek ennetada ja tõrjuda riigi julgeolekut ähvardavat ohtu, kehtib riigis sõltuvalt ohu suurusest üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, erakorraline seisukord või sõjaseisukord”.

Peab tunnistama, et reeglina on meil riigi kaitsevalmiduse tagamiseks vajalikud meetmed seadustega üldjoontes reguleeritud, s.h. erakorralise seisukorra ajal ning see toimub viimases osas kooskõlas Erakorralise seisukorra seadusega. ErSS 01.01.2016 kehtima hakanud redaktsioon sätestab 4. peatükis ka mõned üldised regulatsioonid kriminaal- ja väärteoasjade menetluse erisuste kohta erakorralise seisukorra ajal näiteks lühendatud tähtajad kriminaalasjade menetluste alustamiseks ja kohtuotsuste väljakuulutamiseks (ErSS § 31 lg 1). Siinkohal tuleb küll tunnistada, et tegemist on suhteliselt pealiskaudse ja ohutõrje mõttes olulist ja ebaolulist mitte eristava regulatsiooniga, milles sisulisest küljest võib tegeliku õiguskorra tagamise seisukohast kõige olulisemaks pidada näiliselt tühist Riigikohtu esimehele antud õigust muuta kriminaal- ja väärteoasjade läbivaatamise territoriaalset kohtualluvust (ErSS § 30), kuid see õigus on väga oluline, sest mõned kohtud võivad erakorralise seisukorra ajal osutuda teovõimetuks, kuna ei suudeta tagada näiteks kohtumõistmise ohutust või on kõik piirkonnas ametis olevad kohtunikud isegi näiteks „roheliste mehikeste“ poolt vahistatud või isegi tapetud. Seega on ülioluline, et operatiivselt oleks võimalik määrata kindlaks kohtuvõimu teostamiseks õigustatud isikud – kohtunikud (aga ka prokurörid) – ja nende tegevuse läbi anda korrarikkumistele kiiresti ametliku riigivõimupoolne õiguslik hinnang koos sellega kaasnevate sunnimeetmete rakendamisega. Samas võib juba ainuüksi seaduse lugemisel näha, et muudes käsiteletud küsimustes on õiguslik regulatsioon pehmelt öeldes pealiskaudne.

Veelgi halvem on olukord sõjaseisukorra ajal õigusemõistmist puudutavate regulatsioonidega. Arvan, et tänaseks ei ole seadusandlikult piisavalt selgeid ja asjakohaseid õiguslikke tagatisi õigussüsteemi efektiivseks toimimiseks sõjaseisukorras selle kõiki erisusi arvestades. Arvestades meie ainsa tõenäolise sõjalise ohustaja poolt lähiminevikus näidatud tänapäevase sõjategevuse suurt intensiivsust, agressiivsust ja selle läbiviimise osas „hämamist“ („rohelised mehikesed“ ja „humanitaarabi“) on meie väikese riigi poolt sõjategevuse ajal kontrollitaval territooriumil õiguskorra tagamise eesmärk saavutatav ainult siis, kui suudame rahuajal, üldise kaitsevalmiduse kindlustamise etapil kehtestada vajaliku seadusandliku ja toimiva regulatsiooni sõjaseisukorra eritingimustes õigusemõistmise efektiivseks ja riigikaitset toetavaks toimimiseks kasutades kõiki põhiseaduses lubatud õiguslikke võimalusi ja lahendusi.

Tunnustavalt tuleb suhtuda fakti, et peale Riigikaitseseaduse vastuvõtmist alustati Justiitsministeeriumis Laiapindse riigikaitse õigusliku regulatsiooni lähteülesande realiseerimise konkreetset planeerimist Riigikaitseõiguse revisjoni läbiviimise kava 2016-2019 alusel ja kavandati vajalikud olemasolevate riigikaitsega seotud seaduste analüüsid. Lisaks ministeeriumi asjatundjatele kaasati sellesse protsessi ka spetsialiste väljastpoolt ning kehtestati konkreetsed tähtajad analüüside realiseerimiseks ja vajalike seaduseelnõude koostamiseks.

Leian, et meil ei ole piisavalt analüüsitud Soome ja teiste riikide praktikat ja seadusi, mis reguleerivad sõjakohtute tegevust sõjaseisukorra ajal. Meie andmetel on ka JM analüüsides seni sisuliselt jäetud piisavalt analüüsimata see, millised nõuded esitab sõjaseisukord õigussüsteemile ja kuidas meie õigusmõistmise süsteem hakkab toimima sõjaajal. Vaja on eristada kohtusüsteemi igapäevast toimimist laiemas plaanis ja selle teatud sõjategevusega seotud eripäraste ülesannete täitmise korraldamist. Samuti puuduvad meil andmed, et seniajani Justiitsministeeriumi vastav komisjon riigikaitseõiguse analüüside tegemisel oleks käsitlenud Ungari kogemusi, millised on suures osas sarnased Soomes rakendatule ning tähelepanuta on ka jäetud Iisraeli ja USA, Inglismaa ja Läti praktika. Hetkel jääbki arusaamatuks, miks Justiitsministeeriumis ei taheta analüüsida Soome, Läti, Ungari jt. riikide seadusandlust ja kogemusi, millistega reguleeritakse kohtute tegevus sõjaajal, kuid osutades samas suurt tähelepanu teiste riikide erakorralise seisukorra regulatsioonidele, mis kahtlematult samuti on vajalik. Leian, et pehmelt öeldes naiivne on nende ametnike ja asjatundjate seisukoht, kes arvavad, et kohtute tegevust sõjaseisukorra ajaks saab efektiivselt organiseerida pelgalt kohtunike spetsialiseerumise kaudu tavakohtutes. Sõjakohtute tegevus vajab selgelt institutsionaalset lahendust, ta vajab ilmselt ka oma menetluslikku autonoomiat ehk oma menetlusseadustikku, sest menetlust kandvateks ideedeks oleks lihtsus, kiirus ja vahetus, koos isiku õiguste kaitseks vajalike garantiidega. Sõjaväe tegevusloogika on ka olemuslikult paljuski erinev rahuajal toimuvast ühiskonna „tsiviliseeritud“ käitumisest ja asjaajamisest. Kohtunikud, kes peavad sõjategevusega seotud spetsiifilisi kohtuasju arutama peavad omama sellest tegevusest mitte ainult õiguslikku arusaama, vaid ka mõistma selle nö. operatiivtasandi tegutsemisloogikat ja erireegleid.

Arvestades Eesti eripära, tema rahva arvu, suurust, geograafilist asendit ja ajaloolist kogemust, tänase Venemaa provokatiivset ja üleolevat poliitikat oma naabrite, s.o.  ka Balti riikide suhtes, vajab erikohtu s.o. Riigikaitsekohtu õiguslik ja poliitiline põhistus sisulist ja väga põhjalikku ning argumenteeritud arutelu ja seisukohti ning määravaks ei või mingil juhul saada argumendid, et meil on olemas hästi toimiv kolmeastmeline kohus ning piisab kohtunike koolituse korraldamisest. Vajalik on optimaalse arvu kohtunike, prokuröride ja advokaatide nn. riigikaitse sõjaerialane koolitus ja väljaõpe ning kindlasti on eesmärgitu ja meie marginaalsete  vahendite raiskamine kõigi kohtunike, prokuröride ja advokaatide nn. sõjaerialane koolitus, eriti  võrreldes nende vabatahtlikkusel põhineva ja otstarbekalt koostatud täiendõppe kavade alusel. Rõhutamist vajab ka see, et Riigikaitsekohus ja kohtunikud on kaitseväest sõltumatud, juhinduvad üksnes seadusest, kuid ilmselgelt on vajalik sõjaolukorra eripärast tulenevalt ka koostöö kaitseväega.

On selge, et Eesti ei vaja rahuajal pidevalt tegutsevat sõjakohut, selle rajatisi, selle mahukat administreerimist ning riigieelarve olulist koormamist. Piisab sellest, kui näiteks sõjakohtute eriseaduse või ka Kohtute seadusega luuakse sõjakohtu tegevuseks vajalik institutsionaalne alus ja määratakse selle juht ning liikmed.

Kaido Pihlakas
Emeriitadvokaat
EROK JS nõunik

kpt (r)